Teie ostukorv on tühi.
Kikkaputk harilik
Harilik kikkaputk - Angelica archangelica L.
Kasvab metsavööndis ja stepitsoonis (harvem tundratsoonis) jõgede, järvede ja kraavide kallastel, üleujutatud niitudel, lammimetsades, soode servades. Kohati moodustab märkimisväärseid padrikuid. Eelistab suurenenud niiskusega ja toitainete rikkamaid muldi, mille reaktsioon on neutraalne või nõrgalt happeline.
Monokarpne (kahe- või mitmeaastane) paksude juurtega, mis sisaldavad piimmahla, taim. Varred paksud, kuni 250 cm pikkused. Lehed suured, mõnikord isegi kuni 80 cm pikkused, tavaliselt kolmelisulgjad, munajate, servast teravahambuliste segmentidega. Rosetjad ja alumised varrelehed pikkade lehevartega, ülemised istuvad. Sarikas peaaegu kerajas, 8-15 cm läbimõõduga, 20-40 kiirega. Õitseb juulis. Paljundatakse seemnetega. Esimesel kasvuaastal moodustab roseti, teisel või kolmandal aastal õitseb.
Kasvukoht: istutatakse või külvatakse niiskele või soostunud alale, päikeselisele kasvukohale.
Hooldus: seemikud harvendatakse, arvestades taimede mõõtmetega. Sarikad koos seemnetega eemaldatakse, kuna annab palju isekülvi.
Paljundamine: seemnetega, mis külvatakse talve alla.
Kasutamine: üksikistutuseks suuremate ja väiksemate veesilmade kallastele, grupiistutusteks sama suurte naabrite kõrvale.
1,0 g = 170-180 seemet.
* Hariliku kikkaputke kasutamine ametlikus ja rahvameditsiinis.
Noored kikkaputke osad – lehed ja vars (kuni õitsemiseni) on kasutusel salatite, keediste ja povidlo tegemisel. Kikkaputke risoomi ja juuri kasutatakse aromaatse pulbrina kui maitseainet toitude valmistamisel, küpsetamisel, kondiitritoodetes ja samuti konserveerimisel.
Euroopa põhjapoolsetes riikides kasvatatakse kikkaputke ka ravimtooraineks, samuti toidu- ja likööri ning viinatööstuse vajadusteks, kuna tema seemnetest kasvatamine pole keeruline: piisab vaid neutraalse reaktsiooniga viljaka mulla ettevalmistamisest – ja võibki külvata (peamine on külvide hoidmine niiskena).
Peavarre tipus ja külgvõrsete harudel moodustuvad õisikud – liitsarikad, mis on peaaegu ümmarguse kujuga. Peamine sarikas on on kõige suurem ja võib olla kuni 15 cm läbimõõduga. Suvel, juunist augustini, avanevad sarikates arvukad valge-rohelise-kollase värvusega õied, aga sügiseks valmivad seal üsna suured kaksikseemnised, igaüks neist hiljem laguneb pooleks.
Kikkaputkel on võimas lühike risoom, mis on väikese rõika suurune ja tal on arvukalt lisajuuri. Lõikamisel eraldub risoomist piimjat kollakasvalget mahla. Kõik taime osad sisaldavad eeterlikke õlisid, seepärast eraldab ta tugevat ja meeldivat lõhna.
Just eeterlike õlide ja teiste ainete olemasoluga seletatakse kikkaputke raviomadusi. Juured ja risoom sisaldavad eeterlikke õlisid, mida nimetatakse angelikaõliks: selle koostisesse kuuluvad pineen, fellandreen, seskviterpeen ühendid, umbellipreniin, ksantotoksiin, metüülõli- ja hüdroksipentadekaanhappeid, aga samuti õun –ja angelikahappeid, ostooli, ostenooli, bergapteeni, angelitsiini, arhangelitsiini, fütosteroide ja parkaineid, C vitamiini, karotiini, kaltsiumi, fosforit jt mineraale.
Kasvab metsavööndis ja stepitsoonis (harvem tundratsoonis) jõgede, järvede ja kraavide kallastel, üleujutatud niitudel, lammimetsades, soode servades. Kohati moodustab märkimisväärseid padrikuid. Eelistab suurenenud niiskusega ja toitainete rikkamaid muldi, mille reaktsioon on neutraalne või nõrgalt happeline.
Monokarpne (kahe- või mitmeaastane) paksude juurtega, mis sisaldavad piimmahla, taim. Varred paksud, kuni 250 cm pikkused. Lehed suured, mõnikord isegi kuni 80 cm pikkused, tavaliselt kolmelisulgjad, munajate, servast teravahambuliste segmentidega. Rosetjad ja alumised varrelehed pikkade lehevartega, ülemised istuvad. Sarikas peaaegu kerajas, 8-15 cm läbimõõduga, 20-40 kiirega. Õitseb juulis. Paljundatakse seemnetega. Esimesel kasvuaastal moodustab roseti, teisel või kolmandal aastal õitseb.
Kasvukoht: istutatakse või külvatakse niiskele või soostunud alale, päikeselisele kasvukohale.
Hooldus: seemikud harvendatakse, arvestades taimede mõõtmetega. Sarikad koos seemnetega eemaldatakse, kuna annab palju isekülvi.
Paljundamine: seemnetega, mis külvatakse talve alla.
Kasutamine: üksikistutuseks suuremate ja väiksemate veesilmade kallastele, grupiistutusteks sama suurte naabrite kõrvale.
1,0 g = 170-180 seemet.
* Hariliku kikkaputke kasutamine ametlikus ja rahvameditsiinis.
Noored kikkaputke osad – lehed ja vars (kuni õitsemiseni) on kasutusel salatite, keediste ja povidlo tegemisel. Kikkaputke risoomi ja juuri kasutatakse aromaatse pulbrina kui maitseainet toitude valmistamisel, küpsetamisel, kondiitritoodetes ja samuti konserveerimisel.
Euroopa põhjapoolsetes riikides kasvatatakse kikkaputke ka ravimtooraineks, samuti toidu- ja likööri ning viinatööstuse vajadusteks, kuna tema seemnetest kasvatamine pole keeruline: piisab vaid neutraalse reaktsiooniga viljaka mulla ettevalmistamisest – ja võibki külvata (peamine on külvide hoidmine niiskena).
Peavarre tipus ja külgvõrsete harudel moodustuvad õisikud – liitsarikad, mis on peaaegu ümmarguse kujuga. Peamine sarikas on on kõige suurem ja võib olla kuni 15 cm läbimõõduga. Suvel, juunist augustini, avanevad sarikates arvukad valge-rohelise-kollase värvusega õied, aga sügiseks valmivad seal üsna suured kaksikseemnised, igaüks neist hiljem laguneb pooleks.
Kikkaputkel on võimas lühike risoom, mis on väikese rõika suurune ja tal on arvukalt lisajuuri. Lõikamisel eraldub risoomist piimjat kollakasvalget mahla. Kõik taime osad sisaldavad eeterlikke õlisid, seepärast eraldab ta tugevat ja meeldivat lõhna.
Just eeterlike õlide ja teiste ainete olemasoluga seletatakse kikkaputke raviomadusi. Juured ja risoom sisaldavad eeterlikke õlisid, mida nimetatakse angelikaõliks: selle koostisesse kuuluvad pineen, fellandreen, seskviterpeen ühendid, umbellipreniin, ksantotoksiin, metüülõli- ja hüdroksipentadekaanhappeid, aga samuti õun –ja angelikahappeid, ostooli, ostenooli, bergapteeni, angelitsiini, arhangelitsiini, fütosteroide ja parkaineid, C vitamiini, karotiini, kaltsiumi, fosforit jt mineraale.
Ravi eesmärkidel kasutatakse kikkaputke risoomi ja juuri. Neid saab kasutada esimese kasvuaasta sügisel või teise aasta varakevadel. Risoom koos juurtega kaevatakse välja, puhastatakse mullast, pestakse külma veega, lõigatakse pikuti pooleks ja kuivatatakse tuulutatavas ruumis või kuivatis (temperatuuril kuni +35° C) kuni need on rabedad. Kuna sisaldab eeterlikke õlisid, siis tuleb säilitada tihedalt suletud taaras.
NB! Juurte ja risoomide töötlemisel tuleb vältida, et mahla sattumist katmata kehaosadele, kuna ta on mõnevõrra päikese suhtes tundlik ja võib tekitada nahapõletust!
Kasutatakse ka lehti ja võrseid peale taime õitsemist, aga sügisel - valminud seemneid, milledes on eeterlikke õlisid kõige rohkem.
Apteekidest võib muretseda ravivajaduseks peenestatud ja kuivatatud juuri ja risoome. Kikkaputke galeenilised preparaadid (ravimid, mis on saadud taimsest toorainest tõmmisena (ekstraktina) – need on tõmmised (piirituse või vesitõmmised või ekstraktid) on põletikuvastase, spasmolüütilise, uriinieritust suurendava ja higistama ajava toimega.
Suurim aktiivne aine kikkaputkes on eeterlik õli, mis sattudes seedetrakti mõjub kergelt ärritavalt mao limaskestadele, kutsudes esile mao sekretsiooni ja on spasmolüütilise efektiga.
Imenduna, eraldub eeterlik õli osaliselt bronhide kaudu, suurendades nende sekretsiooni ja mõjudes hingamisteedele bakterite vastaselt ja spasme lõdvendavalt.
Aga kikkaputke diureetiline ja higistama panev efekt on seletatav temas sisalduvate orgaaniliste hapetega.
Kikkaputke juur, omades spasmolüütilist toimet, on efektiivne meteorismi korral, tema mikroobide vastased omadused takistavad käärimisprotsesse maos. Kikkaputke ekstrakt on ka rahustava toimega.
Kikkaputke preparaate kasutatakse sapiteede düskineesia korral: pärast ravi paraneb haigetel söögiisu, kaob röhitsemine, iiveldus, oksendamine, valud kõhus.
Kikkaputke kasutatakse ka köhavastase ja põletikuvastase vahendina larüngiidi, pneumoonia ja bronhiidi korral. Temast tehakse keedust, vesi– ja alkoholitõmmist, teed.
Eng.: Angelica, archangel, European angelica, garden angelica, masterwort, root of the holy ghost, wild celery, wild parsnip. Suom.: Väinönputki, boska. Sven.: Kvanne, angelika, fjällkvanne, havssträtta, strandkvanne. Bot.syn.: Angelica litoralis Fr., Angelica officinalis Moench, Archangelica litoralis (Fr.) C. Agardh, Archangelica officinalis (Moench).
Kikkaputke juurte keedus.
Selleks võetakse 3 spl kuiva risoomi või juuri (10 g), puistatakse emailnõusse ja valatakse üle 1 klaasi (200 ml) keeva veega. Nõu kaetakse kaanega ja pannakse veevanni pooleks tunniks. Seejärel jahutatakse toatemperatuuril 10 minutit, kurnatakse.
Saadud lahuse kogus viiakse esialgse koguseni (200 ml) keeva vee lisamisega. Säilitatakse jahedas kuni 2 ööpäeva. Kasutatakse kuumalt – spasmolüütilise, isu tekitava, köhavastase ja higistama ajava vahendina - 3 korda päevas pool klaasi korraga.
Kikkaputke juurte tõmmis.
Selleks valatakse 1 spl kuivi juuri ja risoomi üle 1 klaasi (200 ml) keeva veega, hoitakse suletud nõus toatemperatuuril 3 tundi. Siis kurnatakse ja võetakse sisse unetuse, närvilise kurnatuse vegetatiiv-vaskulaarse düstoonia, neuralgia, kroonilise väsimuse sündroomi korral ½ klaasi 2 korda päevas pool tundi enne sööki.
Kikkaputke piiritusetõmmis.
Seda praktiseeritakse rahvameditsiinis. Tehakse kikkaputke risoomist piirituse või viinaga: 2 spl kuiva peenestatud risoomi pannakse tumedasse pudelisse ja valatakse peale 200 ml viina.
Lastakse pimedas kohas 8-10 päeva tõmbuda, seejärel kurnatakse, jääk pressitakse kuivaks. Kasutatakse välispidiselt hõõrumiseks liigeste haiguste, reuma, podagra, radikuliidi korral.
Kikkaputke risoomi ravipulber.
Seda kasutatakse rahvameditsiinis meteorismi, gastriidi, koliidi, kõhunäärme alanenud sekretsiooni, kusepõie haiguste korral.
Kuivad juured ja risoom peenestatakse kohviveskis või uhmris pulbriks. 0,5 g seda pulbrit pannakse veega täidetud pitsi ja seda kasutatakse 2-3 korda päevas.
Vastunäidustused: kikkaputke preparaadid on vastunäidustatud raseduse ja rinnaga toitmise ajal, individuaalse talumatuse korral selle taime suhtes, diabeedi korral.
Hoiduda kikkaputke preparaatidest tuleks ka kõhulahtisuse ja tahhükardia korral, samuti vähese vere hüübimise puhul.
Igal juhul tuleb enne ravi alustamist konsulteerida arstiga. Peale selle, nagu ülalpool mainitud, võib kikkaputk põhjustada põletusi ja dermatiiti tema sattumisel katmata nahale päikeselise ilma korral.
